Kennel BullBerna
prantsuse buldog & bernhardiin
Prantsuse Buldog
Rühm 9: Seltsi ja kääbuskoerad, alarühm 11: Kääbusmolossid
AJALUGU
Kauge minevikMuistse muinasloo järgi olid Briti Celtic rahvusel tohutud koerad, keda nad kasutasid võitluses tihedate sissetungijate vastu,
näiteks Romanid, kes teadsid juba siis väga hästi, millised koerad neid ees ootavad, kuid siiski olid nad valmis riskima,
et näha, milleks need tohutud koerad võimelised on.
Keskaegsed inglise kõrgklassi kuuluvad ülikud käisid jahil oma suurte ja võimsate mastiffidega. Nende koerte harjutamisel kasutati
hästi lõhnavat veiseliha. Sellisel moel hakkas harjutamisprogramm, mille läbi hakkasid suured koerad pulle ahistama ja taga kiusama.
Kuid samas ei andnud nad kohalikele inimestele sellist õigust, et ka nemad võiksid nii suuri koeri omada ja surusid kohalikele peale
seaduse " Woodlandi Seadused" 1272.a. Seaduse eiramisega kaasnesid väga karmid karistused. Kuid kohalikud oma tüüpilise
nutikusega alustasid väiksema mastiffi aretamist, tegu oli sama tugeva ja hirmuäratava koeraga ja ainukeseks erinevuseks olid
Buldogid on elavad, mänguhimulised, sõbralikud ja uudishimulikud. Enamasti klapivad nad nii liigikaaslastega kui ka teiste loomadega aga hiirtele kipuvad siiski jahti pidama. Kuid paljud prantsuse buldogid on üpris armukadedad! Võõraste inimeste suhtes on nad enamasti sõbralikud. Lastest on nad tihti vaimustuses.
See koer on sobilik mugavale inimesele. Sportlikud kõrgsaavutused ei ole tema ala ning suvel võivad sellised ponnistused talle suisa eluohtlikuks saada, kuna nad taluvad halvasti kuumust.
Neile meeldivad mõnusad jalutuskäigud ja väikesed hullamised aias, kuid põhikasvatust ja koolitust vajavad ka nemad. Kes aga soovib hiilata teenistuskoerte ja agility võistlustel, peaks küll siiski teise tõu valima.
Seda tõugu valides võiks enesele esitada ka küsimuse: "Kas ma talun, kui öösel keegi mu kõrval norskab ja ka päeval üpris palju naljakaid häälitsusi teeb"?. Kuna paljud prantslased norskavad üpris kõvasti, peaks sellega siiski arvestama, sest paljudele inimestele see ei meeldi. Samuti kui nad erutuvad või kui neil on palav hakkavad nad nö. natuke notsu häält tegema. Kuid sellega harjub ja tegelikult on see nende juures üks ütlemata tore ja lõbus lisaväärtus.
näiteks Romanid, kes teadsid juba siis väga hästi, millised koerad neid ees ootavad, kuid siiski olid nad valmis riskima,
et näha, milleks need tohutud koerad võimelised on.
Keskaegsed inglise kõrgklassi kuuluvad ülikud käisid jahil oma suurte ja võimsate mastiffidega. Nende koerte harjutamisel kasutati
hästi lõhnavat veiseliha. Sellisel moel hakkas harjutamisprogramm, mille läbi hakkasid suured koerad pulle ahistama ja taga kiusama.
Kuid samas ei andnud nad kohalikele inimestele sellist õigust, et ka nemad võiksid nii suuri koeri omada ja surusid kohalikele peale
seaduse " Woodlandi Seadused" 1272.a. Seaduse eiramisega kaasnesid väga karmid karistused. Kuid kohalikud oma tüüpilise
nutikusega alustasid väiksema mastiffi aretamist, tegu oli sama tugeva ja hirmuäratava koeraga ja ainukeseks erinevuseks olid
tema lühikesed jalad. Hiljem kasvas sellest liigist välja inglise bulldog. Bulldogist sai aastate jooksul Inglismaa embleem.
Sõna bulldog oli esimest korda kasutusel 1632.a. ühes kirjas, mis oli kirjutatud San Sebastiani poolt Hispaanias ja kiri oli mõeldud
Mr. P. Eaton Wellinghamile, kes sela ajal elas Londonis. Kirjas palub ta saata "ühe hea Mastiri koera ning samas veel palus saata ka
mõned head bulldogid".
Võistlused bullsi ja bulldogi vahel kogusid populaarsust. Kuninganna Elizabeth I oli suur imetleja nende võistluste puhul. Kuid isegi sellel ajal
inimesi, kes tundsid, et selline näitemäng on julm ja mõttetu ning 1835.a. keelati sellised võistlused William IV poolt ära.
Kuid mida pidi siis koertega edasi tegema? See metsik, raevukas ja sõjakas tõug ei andnud enam koerte omanikele head sissetulekut ja oli ka
raskesti kodustatav.
Jälle kord tuli mängu vastuvõetud vähendamise dimensiooni seadus. Mõned koeratõu aretajad hakkasid valima endale väiksemaid koeri. Kuid
samas ei rahuldanud bulldogi omanikke väiksemate koerte omamine ja kasvatamine. Väiksemad bulldogid ei olnud oma olemuselt sama väärtuslikud,
kui suured, kuigi oma julguse poolest nad alla ei jäänud. Ja nii lõpuks bulldog lahkus koerte võistlusareenilt ja lõpuks kadus täiesti. 1860.a. Briminghamis
oli näha esimest korda sellist koeratõugu, keda saame nimetada inglise bulldogiks ja sellisena nagu me teda tänapäeval tunneme.
19-nes sajand
Bulldogi eksisteerimine oli jõudnud kriisini. Kuid nö. väärtuse kaotanud eksemplarid jõudsid ka madalama kassi inimeste valdusesse ja kodudesse. Sellest
punktist alates võis öelda, et eksisteeris kõrvuti kahte tüpi "bulldoge": inglise bulldog ja inglise toy bulldog. Ja viimasest sai lõpuks aretatud prantsuse buldog.
Toy buldog muutus väga populaarseks Nottinghami töölisklassi seas ja seda just sisemaal. 19. saj. leidsid aset paljud majanduslikud kriisid, tulemuseks oli see,
et paljud töötajatest kolisid hoopis Prantsusmaale, täpsemalt Calai´si piirkonda. Nad võtsid endaga kaasa ka oma väiksemat tõugu bulldogid. Seejärel need väiksemad bulldogid hakkasid aga segunema "terjeritega" , kes olid peamiselt lihunike käes. Lõpuks kasvas sealt välja prantsuse buldog.
Natuke aega hiljem hakkasid ja teenerid, kingsepad, politseinikud ja ka teetöölised lugu pidama "Boule´st"- see kehakuju, väike suurus, kummaline psühholoogia
ja lummav isikupära ning veelgi kallimaks muutis selle looma tema lame näojoon.
Sajandivahetus Inglismaal
Kui prantsuse buldog jõudis ka Inglismaale 1898.a., siis see tõi endaga kaasa tõelise skandaali. Pressist võis lugeda järgmist: " Meie, inglased, kes oleme
alati tundnud erilist vastastikku tõmmet rahvussümboliga, peame hülgama selle väikese jälestuse , mis on toodud meie riiki, isegi sellisel juhul, kui seda kutsutakse
prantsuse buldogiks".
Prantsuse buldog Prantsusmaal
Võime öelda, et see "lihuniku koer", nagu teda Prantsusmaal kutsuti, oli kujundatud suure rahvahulga poolt . Selle koeratõu arendamise entusiastid olid sellel perioodil võimetud nägema selle väikese looma ilu, keda peeti koletiseks. Kuid hiljem sai sellest tõust peamine naiste lemmik koduloom.
Sõna bulldog oli esimest korda kasutusel 1632.a. ühes kirjas, mis oli kirjutatud San Sebastiani poolt Hispaanias ja kiri oli mõeldud
Mr. P. Eaton Wellinghamile, kes sela ajal elas Londonis. Kirjas palub ta saata "ühe hea Mastiri koera ning samas veel palus saata ka
mõned head bulldogid".
Võistlused bullsi ja bulldogi vahel kogusid populaarsust. Kuninganna Elizabeth I oli suur imetleja nende võistluste puhul. Kuid isegi sellel ajal
inimesi, kes tundsid, et selline näitemäng on julm ja mõttetu ning 1835.a. keelati sellised võistlused William IV poolt ära.
Kuid mida pidi siis koertega edasi tegema? See metsik, raevukas ja sõjakas tõug ei andnud enam koerte omanikele head sissetulekut ja oli ka
raskesti kodustatav.
Jälle kord tuli mängu vastuvõetud vähendamise dimensiooni seadus. Mõned koeratõu aretajad hakkasid valima endale väiksemaid koeri. Kuid
samas ei rahuldanud bulldogi omanikke väiksemate koerte omamine ja kasvatamine. Väiksemad bulldogid ei olnud oma olemuselt sama väärtuslikud,
kui suured, kuigi oma julguse poolest nad alla ei jäänud. Ja nii lõpuks bulldog lahkus koerte võistlusareenilt ja lõpuks kadus täiesti. 1860.a. Briminghamis
oli näha esimest korda sellist koeratõugu, keda saame nimetada inglise bulldogiks ja sellisena nagu me teda tänapäeval tunneme.
19-nes sajand
Bulldogi eksisteerimine oli jõudnud kriisini. Kuid nö. väärtuse kaotanud eksemplarid jõudsid ka madalama kassi inimeste valdusesse ja kodudesse. Sellest
punktist alates võis öelda, et eksisteeris kõrvuti kahte tüpi "bulldoge": inglise bulldog ja inglise toy bulldog. Ja viimasest sai lõpuks aretatud prantsuse buldog.
Toy buldog muutus väga populaarseks Nottinghami töölisklassi seas ja seda just sisemaal. 19. saj. leidsid aset paljud majanduslikud kriisid, tulemuseks oli see,
et paljud töötajatest kolisid hoopis Prantsusmaale, täpsemalt Calai´si piirkonda. Nad võtsid endaga kaasa ka oma väiksemat tõugu bulldogid. Seejärel need väiksemad bulldogid hakkasid aga segunema "terjeritega" , kes olid peamiselt lihunike käes. Lõpuks kasvas sealt välja prantsuse buldog.
Natuke aega hiljem hakkasid ja teenerid, kingsepad, politseinikud ja ka teetöölised lugu pidama "Boule´st"- see kehakuju, väike suurus, kummaline psühholoogia
ja lummav isikupära ning veelgi kallimaks muutis selle looma tema lame näojoon.
Sajandivahetus Inglismaal
Kui prantsuse buldog jõudis ka Inglismaale 1898.a., siis see tõi endaga kaasa tõelise skandaali. Pressist võis lugeda järgmist: " Meie, inglased, kes oleme
alati tundnud erilist vastastikku tõmmet rahvussümboliga, peame hülgama selle väikese jälestuse , mis on toodud meie riiki, isegi sellisel juhul, kui seda kutsutakse
prantsuse buldogiks".
Prantsuse buldog Prantsusmaal
Võime öelda, et see "lihuniku koer", nagu teda Prantsusmaal kutsuti, oli kujundatud suure rahvahulga poolt . Selle koeratõu arendamise entusiastid olid sellel perioodil võimetud nägema selle väikese looma ilu, keda peeti koletiseks. Kuid hiljem sai sellest tõust peamine naiste lemmik koduloom.
PRANTSUSE BULDOG TÄNAPÄEVAL
Buldogid on elavad, mänguhimulised, sõbralikud ja uudishimulikud. Enamasti klapivad nad nii liigikaaslastega kui ka teiste loomadega aga hiirtele kipuvad siiski jahti pidama. Kuid paljud prantsuse buldogid on üpris armukadedad! Võõraste inimeste suhtes on nad enamasti sõbralikud. Lastest on nad tihti vaimustuses.
See koer on sobilik mugavale inimesele. Sportlikud kõrgsaavutused ei ole tema ala ning suvel võivad sellised ponnistused talle suisa eluohtlikuks saada, kuna nad taluvad halvasti kuumust.
Neile meeldivad mõnusad jalutuskäigud ja väikesed hullamised aias, kuid põhikasvatust ja koolitust vajavad ka nemad. Kes aga soovib hiilata teenistuskoerte ja agility võistlustel, peaks küll siiski teise tõu valima.
Seda tõugu valides võiks enesele esitada ka küsimuse: "Kas ma talun, kui öösel keegi mu kõrval norskab ja ka päeval üpris palju naljakaid häälitsusi teeb"?. Kuna paljud prantslased norskavad üpris kõvasti, peaks sellega siiski arvestama, sest paljudele inimestele see ei meeldi. Samuti kui nad erutuvad või kui neil on palav hakkavad nad nö. natuke notsu häält tegema. Kuid sellega harjub ja tegelikult on see nende juures üks ütlemata tore ja lõbus lisaväärtus.
